Jüri Kolk on teada-tuntud kirjanik, kes on avaldanud mitu luule- ja lühiproosakogu ning ühe romaani. Viimasel ajal pole temast aga midagi kuulda. Kas on äkki valmimas kauaoodatud Suur Eesti Romaan? Õnneks vahel siiski ajakirjades Kolgi jutte ilmub ja sealt on pärit ka „Ton“, ilmunud Vikerkaares 6/2020.

Neeme Näripä on hoopistükkis klassikaline filoloog, mis ei sega tal ka vahel harva vabal ajal jutukesi kirjutamast. Tõttöelda paistab, et siia kaante vahele on saanud lausa esimene trükiproov ilukirjanduse vallas. „Frankfurdi kool“ ilmus ajakirjas Vikerkaar 3/2020.

Armin Kõomägi on kirjanik, metseen ja ärimees, kes on avaldanud kolm romaani ja mitu novellikogumikku, millele 2020. aasta lisas lühijutukogu „Perifeeria kangelased“ (Loomingu Raamatukogu 27-28/2020). Pala „Perepuhkus“ ongi pärit sealt.

Urmas Vadi on mees nagu orkester, ta kirjutab pikka ja lühikest proosat ning näidendeid, lavastab, teeb raadiosaateid, raamatuid on kokku ilmunud rohkem kui kuraditosin. Järgmist Vadi Suurt Romaani oodates tuleb leppida tema novelliga „Küla“, mis ilmus kõigepealt Vikerkaares 10/2020.

Tõnis Vilu on luuletaja, kellelt on ilmunud seitse luulekogu. Nende kaante vahel on üks tema vähestest proosatekstidest, algselt Vikerkaares 7-8/2020 ilmavalgust näinud „Suvelugu“.

Ilja Prozorov on eestivene kirjanik, kes just läinud aastal aktiivselt silma jäänud ja avaldama hakanud. Tema siinne pala „Apelsinised alleed“ ilmus ajakirjas Looming 10/2020.

Kai Kask on kirjanik, kellelt on ilmunud üks pika aja jooksul küpsenud novellikogu ja kelle tekste on kirjandusajakirjadest pisteliselt leidnud juba rohkem kui kümnendi jooksul. Kogumiku novell „Sünnist surmani“ ilmus esmalt Vikerkaares 12/2020.

Peeter Sauter on kirjanik ja tõlkija, kelle teoste arvu ei tea ta ilmselt isegi. Vikipeedia andmetel on neid kokku 31, aga Vikipeediat ei tohi ju allikana usaldada. Igatahes ilmus „Hava Nagila“ kõigepealt Vikerkaares 3/2020, aga Sauter hoiatas, et ta on sellest juba pikema teose osa teinud. Kas see võib olla SER?

Piret Põldveri novell „Kopitus“ ei ilmunudki Vikerkaares, vaid hoopis Loomingus 9/2020. Eelmisel aastal avaldas Põldver oma debüütraamatu „Alati nii järsku“, mis oli luulevormis. Proosadebüüti jääme pikisilmi ootama.

Triinu Meres on kirjanik, keda ulmekogukond omaks tunnistab. Temalt on ilmunud luulet, kaks romaani ja novellikogu „Kuigi sa proovid olla hea“. „Südamelugu“ ilmus Vikerkaares 7-8/1920.

P. I. Filimonov on eestivene kirjanik, kellelt on ilmunud romaane, luulekogusid ja üks novellikogu. „Mitte väga valusalt ja mitte näkku“ on pärit Vikerkaarest 4-5/2020.

Piret Põldveri on kogu kirjarahva poolt armastatud isik, sest just tema ajab korda kõik tüütud jooksvad asjad Kirjanike Liidus. Hektilisele ja hoomamatule palgatööle vaatamata on ta ka hea tõlkija, kes samuti just eestivene kirjanike loomingut eesti keelde ümber paneb, peamiselt Jelena Skulskajat ja P.I Filimonovit, Filimonovi ihutõlk on ta ka siinses väljaandes.

Mart Kivastik on viljakas kirjanik, näitekirjanik ja filmirežissöör, kes oma kirjanduslikud kangelased ise kinolinale seab. Novell „Reku“ ilmus Loomingus 5/2020.

Tiina Laanem on avaldanud romaane, lasteraamatuid ja ühe novellikogu. Tema jutt „Kuldkala“ ilmus ajakirjas Looming 8/2020.

Piret Raud on kunstnik ja kirjanik, kellel on taskus meeletu hulk auhindu ja diplomeid raamatuillustratsioonide eest. Veel rohkem või sama palju on talle jagatud tunnustust lasteraamatute kirjutamise eest. Täiskasvanutele on ta seni loonud kolm teost, neist viimane oli novelliraamat „Kaotatud sõrmed“. Sealt on pärit ka „Jõuluõhtu“.

Lilli Luuk ei ole avaldanud ühtegi raamatut, aga on sellest hoolimata võitnud Tuglase novelliauhinna juba kahe looga. „Kolhoosi miss“ on üks neist ja see ilmus ajakirjas Looming 3/2020.

Peet Vallak oli eesti kirjanik ja tõlkija, erakordselt viljakas just lühiproosa vallas. „Majavaras“ ilmus Postimehes (20.12.1920), hiljem on see avaldatud ka Enn Lillemetsa koostatud Vallaku valikkogus „Hingetaud“ (1983).

Janek Kraavi on eesti kirjandusteadlane ja kriitik, kelle eriline huviobjekt on postmodernne ning transgressiivne kirjandus. Ja kui keegi kord kirjutab ära Suure Eesti Romaani, siis teame, et just Janek Kraavi on see, kes mõistatab lahti selle Suure Saladuse.