Katrin Tegova on õppinud stsenarist ja isehakanud režissöör, igapäevaselt töötab aga kultuuriturunduse valdkonnas. Kirjutab, kui õige lugu ja tunne ta üles leiab. Ja kui aega on.
"Armastus pärast" on ilmunud kogumikus "Armastus pärast ja teisi lugusid".

Paula Nervet paelub inimeseksolemine, haavatavus, lähisuhted. Olukorrad, mil me unustame korraks teistele näitamise ja satume iseendaga vastamisi. Ta leiab, et see, mis toimub inimeste eludes suletud uste taga – millest me räägime, unistame, mille üle tülitseme –, peegeldab seda, mis toimub praegu ühiskonnas laiemalt. (Ja muidugi, kui võimalik, võiks jutus olla ka mõni loom, andmaks sellele oma õnnistuse, nagu Joy Williams on öelnud.)
"Marurahulikult" on ilmunud ajakirjas Vikerkaar 2021/9.

Toomas Raudam Lugemine on parem kirjutamine. Kirjutades ootan ma hetke, mil võiksin lugemise juurde tagasi pöörduda. Kirjutamisest on rõõmu vähe – natuke. Lugemine on sula rõõm. Lugemine on päike. Lugemine on kaktus, mida kallistada. Sain sellest juba lapsena aru, et augud jäävad naha alla. Ei paista välja. Kui kirjutad, siis kodust. Nii ütles mulle mu ema. Kaalul on rohkem kui elu. Oled valinud endale raske elukutse. Tal oli õigus.
"Kirves" on ilmunud ajakirjas Vikerkaar 2021/9.

Lilli Luuk Mõned aastad tagasi sattusin hilisõhtul televiisorist juhuslikku filmi silmates tuttavliku ilmega maastike peale. Hämaras toas vilkuval ekraanil nägin lamedaid, kesksuve päikese all otsekui alasti põlde, variseva krohviga bussiootemajakesi, lagendike taga mustas kuusemetsa tume piir, küllap see sundis mind ekraani ette seisma jääma. Ütlesin veel kõva häälega: SEE koht näeb küll välja nagu mingi Kesk-Eesti pärapõrgu! Järgmisel hetkel oli kaadris mu lapsepõlve kodumaja. Ega muust polegi nii palju kirjutanud kui sellest, mida seal kuulsin, nägin või ise välja mõtlesin.
"Elu nagu filmis" on ilmunud ajakirjas Looming 2021/6.

Urmas Vadi kohta ütlevad mõned, et ta on naljakas, teised jälle, et ta on sünge ja kuri. Aga selline ongi elu, vaheldusrikas ja värvikirev nagu Elton Johni prillikollektsioon!
"Antropoloogia" on ilmunud jutukogus "Hing maanteeserval".

Mait Vaik: Nooruses mängisin ansamblis Vennaskond, kirjutasin tekste Metro Luminalile, Kosmikutele ja alates 2002. aastast tegutsen ansamblites Sõpruse Puiestee ja Rajoon. Made Luiga kirjutab: "Vaik loeb neid nähtamatuid, vaevu aimatavaid tundevirveid ja tajuvõbelusi, mis määravad lõpuks ära, kes me oleme ja kuidas me käitume. Ta sõnad on täpsed, enam ei ole mingit ekslemist. Jah, ta räägib olemise põrgust. Kuid mul on tunne, et salaja ehitab ta aegamööda üht keerulist treppi, et sellest välja ronida."
"Tööpäeva lõpp" on ilmunud jutukogus "Simulatsioon".

Kai Kask: Olen tegelenud kirjutamisega juba ligi paarkümmend aastat. Selle kokkuvõtteks oli 2018. a. esimene novelliraamat "Kogetud teosed". Novelliga "Äärealadele" tahan rõhutada, et kahe inimese vahel peab alati olema vähemalt kaks millimeetrit maksab. Vastasel korral muutud eatuks, sootuks, näotuks, maotuks. Kirjutan jätkuvalt ning planeerin uut kogumikku, kuid ei kiirusta sellega. Kirjutan siis, kui on midagi öelda, vahel on ka lühim asesõna liiga pikk.
"Äärealadele" on ilmunud ajakirjas Looming 2021/7.

Andrei Ivanov (sündinud 1971 Tallinnas) on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene filoloogia erialal. Töötanud keevitaja, valvuri, kojamehena, Skandinaavias elades ka rahvusvahelistes kõnekeskustes. Avaldanud 2006. aastast peale romaane, jutustusi, novelle ja esseid. Tema tekste on tõlgitud eesti, prantsuse, saksa, inglise, soome ja makedoonia keelde.
"Katkine mängusõdur" on ilmunud ajakirjas Vikerkaar 2021/12.

Tarmo Teder sündis 1958. aastal Kuressaares ja hakkas seal kirjutama 1975. Hiljem on avaldanud seitse novelliraamatut, seitse romaani, kaks luulekogu ja ühe köite artikleid.
"Alasti naine" on ilmunud ajakirjas Looming 2021/2.

Ave Taavet usub, et lisaks tihedusele, massile ja ruumalale on meid ümbritseval mateerial ka poeetiline mõõde. Betoon, graniitkillustik, elekter ja eterniit ei sobi mitte ainult taristu rajamiseks või katuse remontimiseks, vaid ka inimhinge mudeldamiseks. Igapäevaelu mateeria on meile ainuomaste püüdluste ja ihade peegeldus. Küllap seetõttu huvitavad Taavetit juba pikemat aega ka selle maailma demiurgid – insenerid.
"Graniitkillustik" on ilmunud ajakirjas Looming 2021/12

Imre Siil: Olen oma töises elus tegelenud tehisintellekti ja tehiskõne ning Eesti riigihalduse ja e-riigi arendamisega, palju aastaid töötanud ka välisteenistuses diplomaadi ja konsulina. Lisaks erialastele kirjutistele olen avaldanud mitmeid novelli- ja jutukogumikke, samuti ühe lühiromaani, näidendi ning paar reisiraamatutki.
"Sepamärdi Reinu õnnelimiit" on ilmunud ajakirjas Looming 2021/11.

P. I. Filimonov on mõned asjad, mida tema kohta peab teadma. Esiteks, sellel isikul on vähe pistmist füüsilise kehaga, mille sees ta elab. Ta on sündinud ca aastal 1993 (keegi enam täpselt ei mäletagi), seega on ta kehast mõnevõrra noorem, keha sünniaastaks on 1975. Teiseks, P. tema nimes ei ole mitte Peeter ega Pjotr ega Pavel ega Pietro ega Pessoa, ning I. ei ole mitte Ivanovitš ega Ignacio ega Inglikujuline. Nagu just sellega seoses väitis vana Freudike, et vahest on P. lihtsalt P. ja I. lihtsalt I. Ning kolmandaks, see mõistatuslik persoon on praeguseks avaldanud viis romaani ja seitse luulekogumikku, nii vene kui eesti keeles.
"Viies" on ilmunud ajakirjas Vikerkaar 2021/10–11.

Loone Ots on eesti kultuuri pühendunud ülistaja. Tihti on tema loomingu keskmes tugev ja loov naine, nagu draamas "Koidula veri". Näitekirjandus ongi Otsa lemmikratsu, ent ka proosa pole võõras, eluloost lasteraamatuteni. Debüütromaan "Armastus", ikka ja taas ühest erandlikust naisest, pälvis 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha.
"Minu suhe saatanaga" on ilmunud kogumikus "Armastus pärast ja teisi lugusid".

Elle-Mari Talivee töötab Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumis, mis on üks eriline maja. Näiteks vaatavad trepimademelt külastajaid Popi ja Huhuu. 2021 pälvis Talivee Kultuurkapitali auhinna artikliga "Ühistransport eesti kirjanduses".