SARI SAJAKS AASTAKS

OSTA
EN25 EN25 EN25 EN25 EN25 EN25 EN25
  • 24
    March
EN25 EN25 EN25 EN25 EN25 EN25 EN25
  • eestinovell
  • 0 comments
  • 1505 views
EN25 EN25 EN25 EN25 EN25 EN25 EN25

EESTI NOVELL 2025 on sarja kaheksas raamat, mis tuletab meelde, et elu on absurdselt liigutav. Mõnikord leiad täpse kruvi, teinekord logiseva elu.

Mis on ühist nähtamatul mehel müstilise ehitamistungi ja taeva­se elektrikuga? Või prill-laua­seiklustel mänguloomade turismi ja ääre­ linnatüdrukutega? Kõik leiavad oma koha värskes novellikogumikus koos teiste täiesti inimlike tegelaste ja kummaliste juhtumitega, kus ei peljata väikesi tundeid ega suuri piinlikkusi. Tuntud autorid ja sära­vad uustulijad pakuvad lugejale 15 võimalust end leida või kaotada. Hoolikalt valitud novellid on nagu Eestimaa suvi – kõik on võimalik, aga midagi kindlat lubada ei saa.

  • Koostajad : Paul Raud, Margit Lõhmus, Jan Kaus, Maria Esko
  • Kujundanud : Allan Appelberg
  • Küljendanud : Allan Appelberg
OSTA:
5
Kaks küsimuste koostajatele
11
Ave Taavet -> Öisel rikkel
22
Mari-Liis Müürsepp -> Registratuur
39
Jan Kaus -> Kangelase võimalus
52
Brigitta Davidjants -> Vaikusesse
69
Triinu Kree -> Kesköökülm
75
Urmas Vadi -> Laviin
104
Reeli Reinaus -> Kusagil Californias
119
Mehis Heinsaar -> Deleuze'i maja
140
Helena Aadli -> Maasikakuu jt tekste
148
Elo Viiding -> Tõmban!
168
Siim Nestor -> Inimese tegus aeg
190
Aliis Aalmann -> Poistega ei mängi
220
Ilja Prozorov -> Kangelase hommik
229
Meiu Münt -> Kuidas saada heaks
245
Juhan Jaik -> Kuuendal suvel
Ave Taavet
Ave Taavet
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Ilmselt „Koprovi sisenemise“ jutukogust „Valerahategija“. Kustumine sobib sellele loole, moodustades justkui tsükli viimase episoodi - Koprovi sisenemine olematusse. <br><br> <i> Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? </i> <br><br> Stephen Kingi „Surmahotell“, mida lugesin varateismeli sena, aga püüan unustada terve elu. Siiamaani on kõhe suletud dušikardinaga vannitubades viibida.
Mari-Liis Müürsepp
Mari-Liis Müürsepp
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Olen hakanud vaikselt kustutama enda vanu, 16–22aas taselt kirjutatud blogipostitusi. Blogisin iga päev ja sageli umbes nii, et „ärkasin kell 8.07, tõusin voodist parema jalaga, tegin viis sammu riidekapini, avasin ukse ning valisin teksapüksid ja silmaga pluusi. Kõndisin kööki, sõin ühe saia Atleedi juustuga ja teise kahe tomativiiluga, mahla täna ei võtnud“ jne. Megatüütu on seda praegu lugeda, oli ikka viitsimist... Postitustes on tegelikult väärt kraami ka, intrigeerivaid peokirjeldusi, armumisi, kir janduslikke kaotusi ja võite, elu verstaposte ja muud – nende paremaks leidmiseks likvideeringi mõttetumaid sissekandeid. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Sellist vist polegi. Kirjutavale inimesele tuleb kasuks mis tahes tekstide lugemine, sest kõik laiendab silmaringi ja võib inspiratsiooni pakkuda.
Jan Kaus
Jan Kaus
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Esimese hooga vastaksin, et selliseid tekste on „too many to mention“ ning põhjendustki poleks raske leida: täius lik sõnastus on nagu silmapiir – ühtaegu käeulatuses ja käeulatusest väljas. Aga sellele järgneb mõte, et tegelikult pole mõtet vist midagi kustutada. On, nagu on. Inimene on lõpetamata loom ning tema elu on täiusliku elujõu eba täiuslik väljendus, piisamatu pilk piiramatule vaateväljale. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Sellist teost vist polegi. Asi selles, et ma ei hinda ju ran gelt võttes teost, vaid omaenda lugemiskogemust, mis sünnitab suhte teosega. Ent lugemisse suhtun ma täiesti jaatavalt. Lugemine tasub alati ära – isegi siis, kui satun lugema teost, mida poleks tasunud mu meelest lugema hakata. Teisisõnu: iga üksik suhe mõne teosega on osa lugemisest endast, osa lugemise müstilisest fenomenist. See, kuidas miski loetu parasjagu mõjub, võib muutuda, vastuhakust võib saada nõusolek, palvest hereesia – või vastupidi. Ent lugemise enda mõju ei muutu – osalt ka seetõttu, et mõju täit ulatust on raske mõõta, raske täiel määral tajudagi.
Brigitta Davidjants
Brigitta Davidjants
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Ma kahetsen oma elu esimest raamatuarvustust noore ja algajana Diana Leesalu vististi debüüdile. Ma ei mäleta väga ei raamatut ega ka oma kirjutist, aga mul on tunne, et mu tekst oli üks tüütu ja pretensioonikas inin. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Kahetsen, et lugesin õrnas eas parema puudumisel Raimond Kaugveri romaane. Kuigi meisterlikult kirju tatud, mõjusid need naisi vihkavalt. „See ei olnud ainult tema, aeg oligi selline,“ lohutas ema. Mitte et see mind ülearu trööstinud oleks.
Triinu Kree
Triinu Kree
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Paljud asjad kustutaksin oma esimesest luulekogust „Kajakalinnad“ ära. Et oleks mõnusat rahuldustpakkuvat tummisust ja mitte enam-vähem kronoloogilist ja hajusat, kvaliteedi poolest meeletult sorteerimata „näitust“, mis olen „elu jooksul“ kirjutanud. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> „Keemia õpik 8. klassile“, kirjastus Avita.
Urmas Vadi
Urmas Vadi
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Mingi aeg tagasi ma häbenesin enda kõige esimest vihi kut, mis gümnaasiumi lõpus sai ise välja antud, selle peal kiri oli „Kui klosetist kerkib kloaak“. Ega sealt midagi lugeda polegi, on esimesed jutukesed, aga praegu ma ei kustutaks neid kah ära, las nad olla, mitte, et ma arvan, et nad on ajas kuidagi paremaks läinud, aga see tuletab mulle mind ennast meelde, et ma lipendasin pool enda elu niimoodi, et mul polnud hobisid ega mingeid andeid ega oskusi, trennides ma ei käinud ja ei osanudki midagi teha. Sel hetkel, kui ma enda jaoks kirjanduse ja teatri avastasin, siis kõik justkui avanes ja ju mul lihtsalt väga oli vaja see raamatuke välja anda, et enda allpool nulli enesehinnan gut tõsta. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Ega ei olegi vist midagi sellist traumeerivat olnud. Ma olen selline lugeja, et kui mind ikka raamat ei huvita, siis ma lõpuni ei loe. Võibolla mingi väike viha tekib sel liste raamatute vastu, mis kogu aeg lubavad, et siit nüüd midagi tuleb huvitavat, või siis lõpp on kuidagi pöörde line, aga siis saad aru, et ei olegi midagi tulemas ja kõik oli lihtsalt ajaraisk.
Reeli Reinaus
Reeli Reinaus
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Midagi vist ikka leiaks, aga kui seda/neid mainiksin, siis oleks see ju suisa halva asja reklaam. Seega vaikin ja loodan, et kõik halb vajub vaikselt ja salaja kaduvikku. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Ei meenu ühtegi nii traumaatilist kogemust raamatutega. Mällu on sööbinud küll Kolumatsi lood lapsepõlvest, aga eks need andsidki teadmise, et lisaks küüntele on kääri dega võimalik maha lõigata ka sõrmed ning süüa tasub korralikult, et mitte saada prügiga koos minema pühitud. Pigem kuuluvad sellesse kategooriasse rahvaluule arhii vis ette tulnud tekstid, mida tööga seoses olen lugenud ning mis varieeruvad nii veidratest nõidusõpetustest kuni obstsöönsete vanaaja romantikalugudeni.
Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Mulle ei tule praegu ühtegi teksti meelde, mida sooviksin kustutada. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Neid teoseid on olnud päris palju, mida ma poleks pida nud lugema. Põhjusel, et need lihtsalt ei ühildu minu ajugalaktika energia- ja närvisüsteemiga. Kanaldasin endasse vale energia, info ja usu, kandsin seda nädalaid, kuni tekkis kurnatus. Siis lasin lahti. Viimased 15 aastat olen ses suhtes targem olnud, et valin väga hoolikalt raa matuid, mida lugeda. Didaktilise alatooniga teoseid üldi selt väldin või jätan kiiresti pooleli.
Helena Aadli
Helena Aadli
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Olen siiani võrdlemisi vähe tekste avaldanud, aga mõne üksiku kirjutise puhul on tunne, et see oleks võinud kauem settida ja paremini lihvitud saada. Teisalt on iga tekst teatud aja ja koha ja olemise dokument – see on sel line nagu ta on. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Soovin, et ma ei oleks lugenud hellas eas teatud „pois tekaid” (paljusid õnneks ei lugenud ka!), et põhikoolis oleks lugemisvara olnud mitmekesisem. Esimesena tuleb meelde Mati Undi „Hüvasti, kollane kass”. Selliste raama tute asemel kureeriks mineviku-endale hoopis teistmoodi lugemisvara. Mulle tundub, et teatud kindel kõneviis ja stiil, mida kohtab palju mh kohustusliku kirjanduse hulgas (ehk meestekeskses klassikas) tekitas mus alati võõristust. Alles teismeeas, kui sai alguse tõsisem har jumus lugemist otsida, hakkasin end raamatute keskel kodusemalt tundma.
Elo Viiding
Elo Viiding
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Kas ma kahetsen? Non, rien de rien! <br> Kahetseda mõne teksti avaldamist tähendab kahetseda elamist, arenemist, muutumist, täiustumist! Minu loomin gus on olnud: <br> 1. sümbolistlik, 2. eksperimentaalne, 3. sotsiaalne ja 4. metafüüsiline periood, ning igas faasis olen proovinud luua ikkagi midagi eelmisest erinvat. Ma pole andnud välja kuldsete kaantega koondkogu, pole kunagi olnud etableerunud või kultuuris kummardatud — olen sead nud endale eesmärgiks pideva liikumise ja seda pehmelt humanistliku targutamise, ettearvatava mõtteluule, ennast tähtsustava poeetilise manitsemise, inimkonna pärast muret tundmise vôi maneristliku piltluule tootmise asemel. <br> Veelgi enam — oleksin võinud avaldada oma veidraid ja „arusaamatuid“, koguni barokseks nimetatud tekste rohkem ja tihemini; suhtuda oma loomingusse kordades eneseküllasemalt nagu praeguse aja noored naisautorid seda teevad. Miski hoidis mind tagasi (ja hoiab praegugi) end igas kontekstis või igas elulises poosis eksponeeri mast, hoolimata sellest, et „elulisus“ on ajastu nōudmine — ju siis minu taust ja ka arusaamad kunsti olemusest ei allu elulisuse või nn uussiiruse diktaadile. <br> Perioodikaski olen avaldanud vähe — loobusin juba nooruses avaldamast, kuna mulle tundus, et ajakirjas avaldamiseks peaks mul olema justkui „midagi kogu konnale öelda“ (aga mul polnud, sugugi mitte igas kon tekstis!). Pidasin paremaks oma lugejatega pigem indivi dualistlikult (ehk sagedasti ja järjepanu ilmuvate isiklike raamatute kaudu) kommunikeeruda, täita nende teadvus (kultuuriajakirjas kaasa lohiseva taustsüsteemi asemel) isekalt iseendaga. Lisaks ei jaksanud ma toimetajatega „arutada“ oma teksti rütmi ega komakasutust, sageli ka kujundite relevantsust: sageli juhtus, et toimetaja, vääri kas ja lugupeetud inimene, ei saanud minu tekstist aru ja ma ei suutnud talle selgitada, millest too võôristust tekitav sõjajärgse Ameerika luule vaibiga kujundite jada mu tekstis „räägib“. Selliste küsimuste ees põrkab iga- sugune kunstitaju- ja tunnetus tagasi, otsekui oleks keeva vett näkku saanud! Ja tagasi sellesse positsiooni palumata enam ei kipu. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Kahetsen? Mingite kultuurilooliste isikute elulooraama tute sirvimist, mis seavad eesmärgiks geniaalse vaimu nn lihtinimestele arusaadavamaks ja maalähedasemaks tõlki- mise — kahjuks käsitlevad need teosed reeglina mitte- rahuldavalt inimese loomingut ja tema intellektuaalseid püüdlusi, rõhudes väikekodanlikult olmele või, eeldus likult, lugejate madalatele instinktidele (mis sisuliselt on ju lugeja alahindamine!). Kui kirjaniku-kunstniku- underground-muusiku eksistentsi saaks üksnes tema söögi- või joogieelistustega ära seletada, mis on siis üldse see, mis teda teistest inimestest eristab? Looming ja too unikaalne intellektuaalne universum on see, mis võiks loovinimese elust kõneledes olla ikkagi tema pri maarne elu, tema „päriselu“ — selle on andekas ini mene ju loonud ise, teiste, kõrvaliste inimeste abita, ja see laiendab-avardab õnneks ka kollektiivset tavateadvust, tõstab selle ahtast argiraamistikust välja! <br /> Muidugi, eks inimene soovi ikka pigem ühtlustada, samastuda, leida sarnasusi (erinevuste aktsepteerimise ja/ või rahule jätmise asemel) ning otsida hingepidet keeru kamate natuuride turvalisest äraseletamisest. <br /> Ent mida primitiivsemate ja „elulisemate“ seikadega me andekast inimesest rääkides rahuldume, seda robust semalt me tühistame tema eksistentsi tõelise mõtte ja nullime tema elu saatnud, sageli temalt palju vaeva või koguni tema terve elu nõudnud püüdlused.
Siim Nestor
Siim Nestor
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Väga halb küsimus, sest mulle ei meeldi, kuidas mul sellele vastata tuleb. Ma katsun vältida oma tekstide üle lugemist, kui nad valmis on saanud, sest ma sooviks siis kohe kõik ära kustuda ja uuesti alustada. Milline metsik töö see oleks! Nii et las nad olla, ei hakka kustutama. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Ei meenu sellist teost. Siis see teos pidanuks mulle viga tegema, kuid midagi taolist pole vist ette tulnud. Ja hetkel on mul hoopis ahastus ühe teose lugemata jäämise pärast – mul on Mehis Heinsaare „Läbi hingemaastike“ pooleli, aga ma ei leia raamatut enam üles!
Aliis Aalmann
Aliis Aalmann
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Ära ei kustutaks midagi, aga ümber kirjutaks küll. Mõne luuletuse puhul tahaks siit-sealt nokitseda, sest nüüd on taju või stiil muutunud, aga sealjuures peab endale meelde tuletama, et kui märkan konarusi, siis järelikult on toimunud areng. Olen mõelnud, et mu esimesed luuletu sed võinuks olla geniaalsemad, aga geniaalsust sundida ei saa. Hää, et niigi sai! <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Lugemistega on nii, et kui on juba loetud, siis on hea tunne, et tehtud ja läbi. Aga lugemise AJAL on nii mõnigi raamat olnud moel või teisel talumatu, no näiteks Balzaci „Isa Goriot“ või Hesse „Klaaspärlimäng“ (mis on mul pooleli ja ma ei viitsi). Kindlasti on neid veel. Lugemise kvaliteeti mõjutab ka kirjasuurus, -stiil ja reavahed - raamat võib olla väga hea, aga kui on silmadele ebameeldiv pingutus, siis on kogemus ju kokkuvõttes halb. Ja siit ka mõte - ärge tellige klassikalist kirjandust internetist, õppige mu viga dest, sest mina tellisin Jack Kerouaci „On the road“ nii ja KUI ma selle raamatu kunagi läbi loen, siis ilmselt luubi abiga.
Ilja Prozorov
Ilja Prozorov
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Kustutaksin peaaegu kõik lood ja jätaksin vaid viimased 2-3. Pärast seda, kui hakkasin kirjutama, on minus palju muutunud. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Ma ei loe oma vanu lugusid uuesti, need tunduvad mulle kohutavad, rumalad ja keskpärased. Minu parim lugu on hinges. Seda pole veel kirjutatud. Võimalik, et seda ei kir jutata kunagi.
Meiu Münt
Meiu Münt
<i>Millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?</i> <br><br> Mul on siiani veel üsna vähe avaldatud tekste, nii et kui üks ära kustutada, jääks kohe auk järele. Siiski ühe oma tekstiga on mul üsna ambivalentne suhe – kui ma oleksin ette teadnud, et selle kirjutamine mulle endale nii palju haiget teeb, ma poleks seda üldse kirjutama hakanudki. Aga ma kirjutasin ja see avaldati. Minu jaoks oli ehmatav ja üllatav, et kirjutamise protsess ja sellele järgnev avalda mine võib nii valulik ja emotsionaalselt kurnav olla. <br /> Kui oled avaldamiseni jõudnud, siis vastutad oma teksti eest ja tead, et tagasi võtta ja ära kustutada ei saa. Sellepärast ei ütle ma ka selle novelli pealkirja. Nii et ma ei kustutaks praegu midagi. <br><br> <i>Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?</i> <br><br> Eks neid teoseid, mida soovin, et poleks lugenud, on kind lasti rohkem kui üks. Ja ka põhjused on erinevad – mõni on olnud tõesti lihtsalt tühi ajaraiskamine ja seda aega, mis raamatu lugemise peale on kulunud, tagasi enam ei saa. <br /> Ühe ebameeldivama lugemiselamusena meenus mulle esimese hooga Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat“, mis esindab transgressiivset ehk hälbekirjandust. Ja kui ma tunnen isegi rohkem kui 20 aastat hiljem, et see raamat ei andnud mulle mitte midagi head, vaid pigem võttis emotsionaalselt tüki küljest ära, siis see on raamat, mida ma soovin, et poleks kätte võtnud ega lugenud. Minu jaoks läheb kirjanduses ja kunstis üldse kuskilt mingi taluvuse piir, mida ma hea meelega ületada ei soovi.
"Vilja Kiisler: Eesti novelli valitsevad naised"
Müürileht
Read More